Minu lugu kaotusest, süütundest ja tervenemisest

See on lugu minu valust. Minu loost. Minu isast. Minu kaotusest.

Oli tavaline esmaspäeva hommik. Elu liikus oma harjumuspärases rütmis – laps kooli, toimetused käima, päev algas.

Siis helises telefon.

„Tere, kas ma räägin Janaga?“
„Jaa.“
„Helistan Teile seoses Teie isaga… Kahjuks pean Teile teatama, et Teie isa ei ole enam – ta lahkus eile öösel.“

See hetk lõikas päeva pooleks.

Ma vaikisin. Pisarad voolasid peatumata. Käed värisesid. Mõtted ei püsinud koos.

Ja peaaegu kohe tuli peale praktiline pool –
ma pean helistama vendadele, emale, sugulastele…
Mida ma tegema pean? Kuidas üldse käib matuste korraldamine?

Lein ei saanudki justkui alata, sest kohustused tulid peale. Üks teise järel.

Aga kõige selle all oli midagi veel tugevamat.
Süütunne.

Ma ei läinud eelmisel õhtul isa haiglasse vaatama.

Olin korraldanud, et teised lähevad. Enda mineku lükkasin edasi – mõtlesin, et jõuan homme.

Seda „homset“ ei tulnud.

Süütunne ei jätnud mind. Ma süüdistasin ennast, häbenesin. Väliselt toimisin, aga sees möllas torm, mida keegi ei näinud.

Minu jaoks on abi küsimine alati olnud raske.
Aga sel korral tuli abi minu juurde.

Minu vennatütar võttis enda kanda praktilise poole – organiseeris kõik viimse detailini. Olen talle siiani südamest tänulik.

Ärasaatmise päevast mäletan vähe. Ma olin justkui kadunud.

Aga üht ma mäletan selgelt – see oli ilus. Südamlik ja hoitud.

Eriti jäi mulle meelde peielaud, kus näidati pilte ja videot isa elust. Ja video tema viimasest sünnipäevast, kus ta rõõmsalt ütles:

„Ma elan igavesti!“

Täna seda vaadates tunnen uhkust ja tänulikkust.

💔 Lein ei lõpe ärasaatmisega

Me räägime leinast tihti kui millestki, millel on algus ja lõpp.
Tegelikult on see protsess.

Sügav sisemine töö, kiht kihi haaval.

Ja igaüks teeb seda omamoodi.

Minu vennad leinasid isa omal viisil. Mina omal. Meil olid erinevad mälestused, erinevad suhted.

Kõige rohkem nägi minu seisundit aga minu 9-aastane tütar.

Kolm kuud hiljem ütles ta mulle:
„Ema, võta end kokku. Sinu elus ei ole ainult sinu lahkunud isa, vaid ka sinu tütar.“

See hetk pani mind peatuma.

Ma sain aru, et ma olen katki.

🌿 Kui sa arvad, et oled hakkama saanud

Ma arvasin, et tegelen leinaga.
Olin ju kõik korraldanud. Jätnud hüvasti. Rääkinud lastega.

Aga tegelikult olin jätnud iseenda kõrvale.

Teraapias sain aru – lein ei kao.
Ta muutub.

Aja jooksul torm vaibub.
Valu ei kao, aga ta ei juhi enam sind.

Me õpime sellega elama.

💌 Luba endal tunda

Mina ei nutnud kirikus.
See ei tähendanud, et ma ei leinanud.

Minu lein tuli hiljem. Ja teistsugusena.

Täna, kaheksa aastat hiljem, suudlen ma endiselt oma isa pilti. Mõtlen temale ja tunnen tema lähedust.

Aga ma ei kao enam sellesse valusse.

Ma olen õppinud olema enda vastu leebem.

Ja võib-olla ongi see kõige olulisem:

• luba endal tunda
• luba endal abi vastu võtta
• märka ka teisi enda ümber – eriti lapsi

Sest lein ei ole kunagi „õige“ ega „vale“.
See on alati isiklik. 

See on minu valu.

Jana Mikk